ResLife–my life, my love!
Minu viimasest postitusest on rohkem kui kuu aega ja mul on nii palju, millest rääkida, et ma ei isegi ei tea, kust alustada. Ehk postituse lõpuks saate isegi aru, miks mul nii kaua aega võttis, et jälle midagi kirjutada. Elu on olnud lihtsalt pööraselt kiire ja alles nüüd, peaaegu kaks kuud peale semestri algust, tunnen, et hakkan selle tempo ja eluviisiga harjuma. Nii, ma alustan siis kõige igavamast asjast–koolist! Siiani on loengud olnud kohutavalt igavad, lihtsalt peksa pead vastu seina igavad. Muusikaajalugu–kohutav! Makroökonoomika–kohutav! Informaatika–kohutav! Psühholoogia–mitte kõige hullem! Ja filosoofia–ainus asi, mis mind siin hullumajas elu hoiab! Peale seda, kui meid gümnaasiumis täiesti ära hirmutati filosoofia koha pealt, on meeldiv avastada, et õige õppejõu korral, on see üks huvitavamaid aineid üldse! Kohati tunnen, et oleksin pidanud juba eelmisel aastal selle valima, sest see lihtsalt õpetab niivõrd palju avaramalt maailma vaatama/analüüsima. Pluss, mulle väga meeldib, et Dr. Herman (jah, minu lemmik-õppejõud ja akadeemiline nõustaja annab seda loengut!) teeb eksamid hästi raskeks. Eelmisel korral andis ta meile kolm essee teemat, millest pidime kaks valima ja kirjutama mõlemal teemal loengus esseed, abimaterjale kasutamata ja kokku oli aega 1.5 tundi. Ma kirjutasin 9 lehekülge selle aja jooksul! Pöörased eksamid tal! Hinded on muidu siiani kõik hästi, kõikides loengutes on keskmine hinne praegu A, väljaarvatud filosoofias, kus kuna ma eelmise eksami (jah, selle 9-leheküljelise) sain B, on mul üldhinne B+ aga selle jõuan ma ehk veel üles tõmmata! Hinnetest rääkides, üle-eelmisel nädalal sain kutse liituda ühe üleriigilise seltsiga, mis koondab USA kõige paremad õppurid enda alla (Inglise keeles nimetatakse seda “honors society”). Igatahes, nimi on sel Phi Theta Kappa ja mina olen nüüd üks selle liikmetest. Iseenesest ei tähenda see suurt midagi muud, kui et ma saan enda CVsse kirjutada, et olen selle liiga ja ühtlasi annab see selts mitmeid stipendiume välja (raha paneb endiselt siin riigis rattad käima!).
Nii… nüüd siis põnevamate teemade juurde, nagu näiteks minu korrusevanema töö! Täiesti pöörased inimesed on meil ikka siin ühikas. Alustame siis minu korterikaaslastest, pesapalluritest, keda mina kutsun Loll, Lollim ja Ajudeta. Neil on päris nimed ka, aga minu antud nimed sobivad märksa paremini. See, kellega ma vannituba jagama pean, on ääretult tagasihoidlik tüüp, istub aina päevad läbi oma toas ja tuleb välja, et ainult süüa teha. Teised kaks näitavad oma nägu veidi tihedamini. Mis neil kõigil ühist on, on see, et nad on pööraselt mustad inimesed–ei korista absoluutselt enda järelt! Kõige iroonilisem on see, et nad veel vinguvad üksteise kallal, et kes on mustem… reaaluses on tegu stiilipuhta “pada sõimab katelt” olukorraga. Intelligentsi koha pealt võrdleks ma neid tomatite või siis kurkidega… kohutavalt rumalad inimesed! Võtavad loenguid nagu Inglise keel88 ja matemaatika 89 (pange tähel, et kõrgharidus tasemel klassid algavad numbriga 101 ja needki on tavaliselt sissejuhatava loomuga). Ühesõnaga, Inglise keel88 on see, kus neile õpetatakse, kuidas lauset moodustada ja mate89 on korrutustabel (ei, ma ei tee nalja… väga tahaks, et see oleks nali, aga ei vea välja!). Teiseks, neile ei meeldi see, et nad peavad korrusevanemaga ühes korteris elama (üllatus missugune, eksole!) ja neile ei meeldi, et ma olen välismaalane (imbetsillid!).
Paar nädalat tagasi, kui oli minu kord valves olla, tegid nad minu korteris mingisuguse koosistumise oma sõpradega. Kui ma oma viimase ringi tegin ja tagasi tuppa läksin, et magama minna, oli meie elutoas diivani peal teadvuseta tüdruk! Ainult üks pesapalluritest oli korteris, ülejäänud olid minema läinud. See üks oli väga närvis ja ütles, et ta ei tea, kes see on, aga ta on mures, et kas ta veel elus on. No elus ta oli, sest hingas ta normaalselt, aga äratada ma teda ei saanud. Helistasin siis oma ülemusele, et mis teha… kas kutsuda kiirabi või politsei (kuna see tüdruk ei olnud meie resident, siis oleks pidanud tegelikult politsei kutsuma). Igatahes, mu ülemus tuli üles, üritas teda ligi kümme minutit äratada, aga täiesti edutult. See tüdruk tegi ainult aeg-ajalt silmad lahti ja vajus kohe jälle magama! Me olime valmis kiirabi kutsuma, kui järsku tuli üks ta sõbrannadest, kes oli resident, korterisse, haaras tal käest kinni ja ütles, et on aeg üles äragata. See tüdruk tegi kõksti silmad lahti ja kõndis välja. Hiljem selgus, et ta lihtsalt kartis meid, nii otsustas oimetut teeselda (no on alles idioot!). Mul on üldse hästi huvitav korrus… Kuigi üldjoontes olen ma nendega hästi rahul, on siiski asju, mis mind häirivad. Näiteks… ühes korteris elavad neli tüdrukud, üks mustanahaline ja kolm valget rednecki! Valged neid on tsipa rassistid, nii et sellel mustanahalisel on kohutav nendega koos elada. Küll on talle igasuguseid inetusi öeldud ja siis ühel on veel konföderaatide (ajalooliselt orjapidajad) lipuga nuga, millega ta tema ees eputab, nii et kole olukord igatahes. Et teha veel asja keerulisemaks, on see mustanahaline tüdruk lesbi ka, mis ei ist kohe üldse nendele puritaanlikele valgetele neiudele. Igatahes, ma olen pidanud kolm korda nendega maha istuma ja rääkida sel teemal, sest ruumipuuduse tõttu ei saa me seda ühte tüdrukd välja kolida sealt korterist, nii et nad peavad lihtsalt temaga leppima. Aga need vestlused on kohutavad olnud, sest ega need valged ei saa aru, et nad on midagi halvasti teinud.
Nii… mis siis veel… kaks korda olen pidanud oma korruse residentide pärast politsei välja kutsuma, sest terve korrus lõhnab kanepi järgi. Siiani on neil veel vedanud, sest politsei ei saa mitte midagi teha, kui nad just otseselt kanepi omamisega vahele ei jää, aga vähemalt peale seda kui ma teist korda politsei kutsusin, said nad aru, et mul on tõsi taga ja rohkem ei ole nad korteris sees seda suitsetanud. Ja muud ma neilt ei palugi. Ma ei ütle, et nad ei tohi kanepit suitsetada, tegu on siiski kolledži ajaga, las nad eksperimenteerivad, aga nad lihtsalt peavad seda targalt tegema, ilma minule vahele jäämata. Marihuaana on siin osariigis illegaalne ja minu kohustus on politsei kutsuda, kui mul on väiksemgi kahtlus, et keegi suitsetab/omab seda. Kaks nädalat tagasi tehti meie kõrval vanas ühikas läbiotsimine koertega, kus arreteeriti viis inimest kanepi omamise eest, me ei naljata selle teemaga siin kohe üldse!
Nii… Siis ühel toredal septembri nädalavahetuse õhtul, kui mina ja Sami valves olime (nädalavahetustel on kaks korrusevanemat valves), tegi me rutiinset ringi peale seda, kui n.ö “vaiksed tunnid” olid alanud. Me alustame alati oma ringi uue ühika kolmandalt korruselt. Läksime siis üles ja kohe, kui korrusele astusime, saime aru, et midagi on mäda, sest kaks paljast mustanahalist tüdrukut jooksid oma tuppa. Läksime siis mööda koridori edasi ja kuulsime pöörast muusikat ühest korteris. Koputasime uksele, üks väike arg tüdruk tegi ukse lahti ja sees käis hull pidu! Terve korter oli pime ja see oli nagu stseen mingist Black Eyed Peasi muusikavideost, kus kõik kargavad ringi! Panime korteris tule põlema, sest keegi ei hoolinud sellest, et meie seal olime. Kõik vaatasid korra meie poole, ütlesid, et neil on meist poogen ja kargasid edasi. Okey… sellisel juhul peame me alati oma ülemuse kutsuma, kui residendid meiega koostööd ei tee. Kui inimesed nägid/kuulsid, et me oma ülemusele helistame, otsustas osa neist, et nad ei taha topelt karistust saada ja näitasid meile oma ID kaarte, me kirjutasime üles, kes nad olid ja lasime nad minema. Mida ma topelt karistuse all silmas pean, on see, et üks asi on see, kui nad on peale seda, kui vaikne aeg on alanud lärmakad, selle eest saavad nad ühe karistuse, aga kui nad meiega koostööd ei tee, siis see on teine karistus kohe otsa, failure to comply nimetame me seda. Igatahes, ülemus tuli üles ja hakkas ükshaaval inimesi välja viskama korterist. Tüübid peitsid ennast igal pool, vannitoas, kappides, kraanikausi all, voodite all. Enam kui pooled residentidest olid jumalasta paljad, nii et me vist rikkusime nende väikese orgia ära. Igatahes, kui me lõpuks kõik korterist välja saime ja saime nad identifitseeritud, oli meie nimekirjas 56 inimest! 56 inimest ühes väikeses korteris!!!! Need korterid vaevalt mahutavad neli inimest, ma ei kujuta ette, kuidas nad 56 sinna sisse ära mahutasid!!! Täiesti hullud tüübid ikka!
Mina olen muuseas kõige ebapopulaarsem korrusevanem, sest ma ei pigista ühegi rikkumise koha pealt silma kinni. Meil on üks kindel grupp inimesi, kes rikuvad süstemaatiliselt reegeleid ja nad kutsuvad mind kõik Hitleriks… Jõudu neile! Minu filosoofia selle koha pealt on, et kuigi ma saan aru, et pooled reeglid on natukese liiga karmid, ma olen siiski palgatud, et tagada, et neid järgitakse… (Alles vallandati üks korrusevanem, kes ei teinud oma tööd absoluutselt ja mina seda oma CVle küll ei taha! Ma loodan sellest asjast siin ikka korraliku soovituskirja saada!) Kuigi, olgem ausad, mõned reeglid peaksid veel karmimad olema, sest meil on ikka väga hulle inimesi siin! Ja kui ma ütlen hulle, siis ma mõtlen siiralt, HULLE! Kohati on neist pööraselt kahju, sest paratamatult paneb see mõtlema nende koduse olukorra peale, sest normaalselt kodust ei tule tavaliselt nii agressiivseid ja pidevalt kaitsepositsioonil olevaid inimesi. Paljud on Baltimore´i ja Philadelhia gettodest, nii et ma saan neist siiralt aru, aga neil on aeg aru saada, et praegu on neil võimalus oma elu muuta, terve maailm ei ole nende vastu! Ma lihtsalt loodan, et neile jõuab see kohale enne, kui me nad välja viskama peame, sest meie suudame ka vaid teatud piirinia seda agressiivsust taluda.
Ja siit tuleb ka see korrusevanemaks olemise positiivne pool välja, ma olen nii palju õppinud selliste inimestega läbi käimise kohta. Esimesel nädalal olin ma hirmust kange, sest no nende agressiivsus on siiralt hirmutav. Peale paari päeva aga, saad aru, et see on vaid kaitsemehhanism ja sõnadest kaugemale nad tavaliselt ei jõua. Nii, et mina olen vähemalt selle võrra ehk nüüd tugevam inimene! Pluss, kõige selle halva kõrval on ka positiivseid suhteid. Nagu ma ütlesin, need, kellega meil probleeme on, on pidevalt samad inimesed, ja see on umbes üks 20 pealine grupp. Ülejäänud 180 residenti on siiralt toredad ja tõnulikud meile, et tänu meie tööle saavad nad öösiti rahulikult magada. Pluss, meil on õnnestunud edukaid üritusi korraldada, millest ma ehk räägin järgmises postituses. Nii, et kõik ei ole ainult negatiivne, positiivsed aspektid kaaluvad negatiivsed üle, aga negatiivsetest on lihtsalt märksa põnevam rääkida!
Vot! Ja need paar lugu on need, mis ma viitsisin siia kirjutada, sest nimekiri sellistest huvitavatest vahejuhtumitest on lõputu! Me oleme praegu olukorras, kus viis inimest visatakse ühikast välja, sest nad ei allu reeglitele… ja enamik rikkumised on vaikse aja rikkumised… mu ülemused, kes on teinud seda tööd ligi 15 aastat, ütlevad, et nad ei ole sellises hullumajas veel töötanud!
Peaaegu kaks nädalat…
Peaaegu kaks nädalat olen juba Eestist eemal olnud… tundub, nagu oleks ainult paar päeva, sest graafik on meeletu olnud. Mul ei ole veel iial varem Garrettis nii palju asju teha vaja olnud. Reedel jõudsin ilusti Washingtoni, Dana ja tema abikaasa Schim tulid mulle vastu ja sain samal õhtul juba Garrettisse. Esimese öö sain Judy juures olla ja kallite inimestega jälle järje peale saada… Ja loomulikult kallite koertega ka. Ma olen vist juba paar korda maininud, et ma lihtsalt armastan nende kolme koera, Kiwat, Louist ja Picot! Laupäeval magasin kuni kella üheni päeval… Sain vist välja magatud, sest järgmised ööd läksid juba kõik korrapärase graafikuga… Vähe oli mul sel hetkel aimu, et see saab olema mu viimane korralik öö kahe järgmise nädala jooksul. Esmaspäeval algas siis n.ö korrusevanemate kursus. Siin nimetatakse mind Resident Assistant´iks, mis minu meelest kõlab paremini kui korrusevanem. Sõnaga korrusevanem tuleb mulle kohe Nõuka aeg millegipärast meelde. Mitte, et mul sellest otseseid mälestusi oleks, aga kõlab kuidagi nagu me oleks jälle aastas 1988. Tõenäoliselt sellepärast, et meil sellist positsiooni ühikates ju ei eksisteeri.
Nii… aga ma siis räägin natsa kursustest, mis olid lihtsalt pööraselt kurnavad, aga samas ka väga huvitavad. Päev algas alati kell kaheksa hommikul ja kestis vahel öösel kella kaheni. Kursuste ametlik osa oli alati kella üheksaks läbi, aga peale seda oli meil vaja stende valmis seada ja ustele tervitus-silte teha (igale inimesele üks, minu korrusel oli 40 inimest). Kursused olid huvitavad just selles mõttes, et ma õppisin palju selle kohta, kuidas USA akadeemiline süsteem töötab. Lisaks, käis meil Sheriff uimastitest rääkimas… õppisin igasuguseid trikke, et kuidas ja kuhu uimasteid peidetakse ja kuidas igasugused asju suitsetada üritatakse. Käisime tervisekeskustes, kui meile peeti loenguid, et kuidas meie saame õpilasi aidata, kelle juurde neid mis hädaga suunata jne. Meile käis Dove´i keskusest esindaja rääkimas vägivallast ja vägistamistest… Ühesõnaga, ma sain hästi palju väga head ja olulist informatsiooni. Neljapäeval käisime koos oma koordinaatoriga West Virginias telkimas… kujutate te mind kusagil West Virginia mägede vahel ette? Täiesti halenaljakas ikka… Aga noh, samas oli see hea grupitunde tekitamiseks. Kõik teised korrusevanemad on hästi, hästi toredad. Mis on naljakas, on see, et meid on kokku viis inimest… ja neli neist n.ö käivad, ehk siis ma olen kahe paarikesega mestis. Teised korrusevanemad on siis Tyler ja Samantha ning Coressa ja Brionna… mina olen siis see odd man out, ehk siis mul ei jää muud üle, kui meie koordinaatoriga, Kate´iga semmima hakata, aga ta on minu jaoks natsa liiga vana… nii, et üksikuks ma siis jäängi! Lauapäeval olime kella kolmeni üleval ja valmistusime uute õpilaste tulekus, pühapäeval olin kell seitse juba üleval, et uusi õpilasi vastu võtta. (muuseas, praegu oli just kirjutamises üks väike paus, käisin ühte pidu laiali löömas ja pidin selles avalduse kirjutama). Nii. mis siis veel…
Pahasid uudiseid on nii palju, et minu prantuse keele klass tühistati, sest ei saadud piisavalt inimesi kokku. See oli suht ainuke loeng, mida ma väga ootasin ja see jääb nüüd ära, sellest pn kahju.
Ahjaa… ja kuidas ma kõige olulisema asja unustasin mainida… minu korteri kaaslased… kallid korterikaaslakesed… on vastikud, räpased, lollid pesapallurid! Täielikud matsid lihtsalt… üks tüüp aina röhitseb, nii et terve korter on seda haisu täis! Ma ei jõua aknaid piisavalt lahti hoida! RÕVE lihtsalt! Siis eile õhtul tulid need geeniused korerisse ja ütlesid, et nad sõitsid kõrval osariiki, et alkoholi osta, sest Marylandis nädalavahetustel alkoholi ei müüda… neil läks vist meelest ära, et ma olen korruse vanem ja, et alkohol on rangelt majas keelatud! Täna tuli kõige tipp… Olin just parasjagu kontoris tööl, kui saime kõne pesapalli treeneri käest, kes kurtis, et need tüübid ei taha, et korrusevanem nende korteris elaks ja nõuavad, et mind muude korterisse kolitaks. Ja tagatipuks ei meeldi neile see ka, et ma ei ole ameeriklane (ignorantsed põrsad!). Kate, minu ülemus aga ütles selle peale hästi, et esiteks, elavad nemad korrusevanema korteris ja tema on viimane, kes nende pärast kolima peab, teiseks, ei ole see mingi põhjus kolimiseks, et nad peavad olema inimesega, kes reegleid järgima peab ja kolmandaks, on need pesapallurid täielikud imbetsillid (see oli minu lemmik osa). Ja ma tsiteerin nüüd Kate´i: “Mulle jäi selline mulje, et neil on kolme peale üks mõistus antud!” (HAHA!) Igatahes… mul tuleb põnev semester, kui neid just mujale ei kolita, kohe, kui tekib selleks võimalus! Vot, aga olgu… kell on juba pool üks öösel ja ma lähen nüüd magama, homme on esimene vaba päev üle kahe nädala, nii et ma saan korralikult sisse magada! Jeee!
okey… maybe not so continued!
Ma olen ikka hea inimene nende lubaduste koha pealt, et nüüd hakkan kirjutama ja jätkan Bucknellist… sure… talveks ehk saan jätkatud, kui samas vaimus jätkan! HALE! HÄBIVÄÄRNE! Aga mul on seekord hea vabandus… ma pidin magama ja siis ma pidin sööma ja niisama aega raiskama! Ega need lisakilod iseenesest peale ei tule! It´s hard work to be a fat-ass! (ÄRGE NAERGE!)
Igatahes… lubasin siis Bucknellist rohkem rääkida… ja no mis ma ikka oskan praegu tagant järele öelda… MEGA oli! SUPER oli! Mul ei ole mitte kunagi nii palju õppida olnud… ma ei ole mitte kunagi pidanud nii palju tööd tegema… mul ei ole veel kunagi nii lõbus olnud koolis! Pööraselt huvitavad loengud oli! Üks oli Psychology of Gender ja teine oli A Critical Approach to Social Problems. Psüholoogia ja sotsioloogia siis maakeeli! Ülikool oli super! Inimesed olid super! Ma ei oska midagi enamat tahta… võibolla ainult Amhersti 
…………… ………. ….. .
Selle koha peal jäi mul Tallinnas kirjutamine pooleli, olin õe juures ühikas ja üks asi viis teiseni ja kolmas asi arbuusini ja ühesõnaga ma hakkasin sööma ja jäin magama!:P (juhtub ikka)
Nüüd aga olen ärkvel ja olen juba Kopenhaagenis. Istun Transfer Centeris ja ootan oma lendu, mis väljub viie tunni pärast! Lahe eksole, ei ole parimat maailmas, kui istuda lennujaamas ja lihtsalt tabloosid vahtida… story of my life!
Aga… see istumine ja vahtimine presenteerib mulle hea võimaluse blogi uuendada natsa. Või noh… need kaua lubatud uuendused läbi viia. Here goes siis!
…………… ………. ….. .
Suvi oli masendav! (See on kõige positiivsem sõna, mida ma oskan selle kohta öelda!) Ilmad olid kohutavad, inimesed olid kõik teistsugused ja ma tundsin ennast kuidagi hästi omast elemendist väljas. Kuigi see on teada fakt, et ma olen ju sõltuvuses Eestist, on see ka nüüd ilmselge, et ma tunnen ennast siin nagu turist. Selle aastaga olen ma hakanud hindama kuidagi hoopis teisi väärtusi. Masendav on vaadata, kui materialistlik on ikka Eesti ühiskonda (jah, seda ütlen mina, tulles USAst, materialismi kodumaalt). Marylandis ja Pennsylvanias elades ja vaadates, kuidas inimesed väärtustavad seal pere ja oma kogukonda ja ühtekuuluvustunnet, siis Eestis on ikka hoopis teisiti! Saaks ainult kusagile trendikasse kohta päikese alla peesitama ja aina uued riided selga ja siis veel loomulikult tuleb oma kaasmaalastele kindlalt ja agressiivselt teada anda, et on seda ja toda soetatud ja siin ja seal käidud/ollakse mineku valmis. Mitte, et ma isegi mingi eriline lillelaps oleks ja mulle ka nagu ainult õhust ja armastusest ei piisa, aga kuidagi see eputamine on minu joaks liig. Ma vist saan nüüd küll mõne uhke eestasle käest küber-keretäie, aga no mis ma oskan öelda… kui keegi tunneb, et see jutt teda riivab, siis tuleb ehk üks korralik pilk heita oma maailma.
Teine asi, mis mind täiega häiris, oli see, et toidud on ikka kriminaalselt head Eestis! Ma ei suutnud absoluutselt toidupoodidest ja kodus külmkapist eemale hoida! Väike jogurt siit, väike šokolaad sealt, väike koogike siit, väike praeke sealt, väike kiloke parema kintsu peale ja kilo vasaku kintsu peale ja siis lõualotti ka ja tulemus ongi käes! Suutsin kuue nädalaga 6 kilo juurde võtta! (teksad röögivad jalas praegu!) Aga oi ma nautisin seda ikka täiega kah! Igat kilo! There! I said it!
Mis siis veel… tagasi on seekord kuidagi eriti mõnus minna! Judy juba saatis emaili, et ma ei läheks kohe ühikasse, vaid oleksin nädalavahetuse nendega, nii et sinna ma siis lähengi kõige pealt! Siis pühapäeval hakkan ühikasse kolima, katsun ennast sisse seada mugavalt. Esmaspäevast hakkab korrusevanema väljaõpe, mis kestab reedeni ja siis järgmisel pühapäeval kolivad juba uued õpilased sisse!
Vot… ja preaeguseks ongi nagu kõik! Ma nüüd istun siis siin lennujaamas edasi ja ootan oma lendu, mis muuseas seekord on kümnetunnine!!! No halastage mu hingele noh! Talvel siis kohtun kõigiga uuesti näost-näkku ja blogisse kirjutan uue sissekande ka kohe, kui midagi kirjutada on!
Bye!
Ladies and Gentlemen… I’m Back!
Just nimelt, peale kolme kuud pausi korralikust blogi pidamisest, otsustasin ma jälle jätkata! Hakkasin varasemaid postitusi lugema ja mõtlesin, et kuigi minu elust on kadunud see tohutu alguse uudsus, on siiski hea oma mõtteid aeg-ajalt paberile kirja panna. Läbi blogimise on mul hea dokumentatsioon ühest väga huvitavast (loe: pöörasest) perioodist minu elus. Vaadates ka statistikat ja nähes, et inimesed siiski leiavad tee minu blogi lehele, ja seda isegi üllatavalt tihti. Kuigi ma ei ole usinalt siia uusi postitusi lisanud, on siiski juuni, juuli ja augusti külastuste arv 1145, mis on üle ootuste suur number. Kuigi ma ei pea blogi statistika pärast, on ikka hea teada, et on inimesi, keda minu tegemised suure lombi taga huvitavad. Igatahes, tahtsin lihtsalt kiire postituse teha ja mainida, et ma olen tagasi kirjutamise lainel! Ja lainet kavatsen ma jätkata sealt, kus mul enne pooleli jäi: Bucknellist!
To be continued…
Mark your calendars!
hey-hey! Ostins täna pileti Eestisse ära:) Nii, et nüüd on siis asi ametlik, tulen ikkagist koju! 19. juulil sõidan New Yorgist välja, teen väikese vahepeatuse Stockholmis ja 20. juuli hommikul olen Tallinnas! Eestlased olge valmis–hull tuleb tagasi! …vähemalt natukeseks ajaks. Saan viis nädalat Eestimaal puhata ja siis pean jälle tagasi USAs olema.
Aga okey, ma muud ei tahtnudki öelda… ma asun tagasi õppima nüüd. Lõpetasin just sotsioloogiaks lugemise: 98 lehekülge ühe päevaga, pole paha! Nüüd hakkan esseed kirjutama. Teema: American Society should outlaw inheritance by instituting a 100% estate tax. Kell on praegu 23:40. Ehk saan isegi hommikul loengu ajaks valmis sellega! Hoidke pöialt!
Adjöö!
These are the things that keep me up at night…
Ma olen lihtsalt nii kohutav olnud blogisse kirjutamise koha pealt viimased kaks nädalat. Aga ma vaevu saan aega magamisekski, nii et ei ole lihtsalt jõudnud siia midagi kirjutada. Täna hakkas südametunnistus painama, nähes, et inimesed ikka klikivad sellele lingile.
Nii, mis ma oskan öelda… kiire, kiire, kiire on! Aga samas on jube lahe ka! Mul on siis kaks ainet siin… kriitiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele ja sugudevaheline psühholoogia. Mõlemad ained on jube huvitavad. Esimest õpetavad Carl Milofsky (endine Yale´i õppejõud!!!!) ja Sophia Demasi ja psühholoogiat saan Kim Daubmani ja Yvonne Milspaw käest. Just nimelt-ühte kursust õpetab kaks doktorit!! See on number üks põhjus, miks ma seda programmi armastan. Ma tunnen, et meile pööratakse nii tohutut tähelepanud ja me tõesti areneme nii palju. Näiteks… igal õhtul on meil õppimise sessioonid. Seal on alati üks õppejõududest kohal, mis tähendab, et ükskõik, mis abi sul vaja on, sa saad seda. Või kui sa tahad lihtsalt mõnda loengus käsitletud teemat pikemalt arutada, sa saad seda teha! No ideaalne korraldus lihtsalt!
Kuigi töökoormus on muidugi ränk! Homseks oli näiteks sotsioloogias vaja 50 lehekülge läbi lugeda ja lisaks sellele arutlev essee kirjutada. Ja psühholoogias oli vaja 40 lehekülge lugeda+kaks 20 leheküljelist artiklit+kirjutada lugemise analüüs. Ega eriti magada siin ei saa noh! Kuigi… eile me olime laisad… õppisime ainult kuni kella kaheni, peale seda läksime keldrisse filmi vaatama. Meie ühikal on keldrikorrusel väike kinosaal (just nimelt! Ühikal on oma kinosaal!!!! Kuidas mulle saaks see kool mitte meeldida?). Nii, siis täna õppisime julmalt terve päeva… praegu just lõpetasin, sain oma asjad isegi tsipa varem tehtud, nii et saan magada ja jõuan ehk enne loengt jõusaali veel hommikul. Siin on õpilastele jõusaali (tervisekompleksi-jõusaal, ujulad, saunad, jne) kasutamine tasuta. Nii, et ma olen seda võimalust tublisti kasutanud ja olen trenni teinud.
Vabad päevad on kolmapäev, laupäev, ja pühapäev. Kuigi need ei ole kunagi päriselt vabad. Kolmapäeviti on eraloeng, mis ei ole mingil klassi teemal, vaid on lihtsalt hariv. Reedeti on üritused. Eelmisel reedel käisime näiteks ühel heategevusüritusel, mille korraldas USA vähiliit, aitasime neid. Laupäeval oli kanuumatk ja pühapäeval film. Nii, et nad ikka hoiavad meil siin pidevalt tegevuses!
Vot… aga mina lõpetan ja poen põhku! Tänane öö on luksuslik, saan 4 tundi magada!:) Jälle-kuulmiseni!
Don’t forget to remember me…
Okou! Homme ongi neljas juuni!!! Ma olen terve aasta vaeva näinud, et siiani jõuda, ja nüüd on siis see hetk käes–homsest kolin Bucknelli Ülikooli kuueks nädalaks. Olen elevil, närvis, ootusärevuses, kurb, jpm. Mitmed emotsioonid valdavad mind praegu. Väga kahju on Garrettist ära minna. Viimased nädalad on lihtsalt ideaalsed olnud. Päeval olen tööl olnud, peale tööpäeva jooksma, siis suure seltskonnaga õhtusöögile ja siis trenni. Kas siis jooksma või järvele kanuutama, või üldse ujuma. Nädalavahetusetel ei ole ka midagi muud erilist teinud, kui ainult päevitanud, puhanud, ja trenni teinud. Ahjaa… ja Wii´d oleme ka palju mänginud, liigagi palju. Oleme pidanud erinevaid rahvusvahelisi õhtuid–Bosnia, Läti, Eesti. Mina ja Krista oleme kokkanud, vägagi osavalt muuseas! Ühesõnaga viimased kolm nädalat on olnud idüllilised! Mida võiks veel tahta?
Homsest pean ennast aga jälle töötamise rütmi ajama… ajud tööle panema. Ma loodan, et järgmised kuus nädalat suudavad mind aidata veidikesegi selgusele jõuda, kas Bucknell on minu jaoks või ei. Nagu paljud teavad, ei ole ma enam üldse 100% kindel, et Bucknell on minu joaks. Teisigi koole on minu huviorbiidile jäänud, mis ei ole sugugi halvemad, pigem paremad isegi. Amherst näiteks on riigi kõige parem humanitaar-ülikool. Aga okey. Praegu ei tohi sellele mõelda. Praegu tuleb keskenduda sellele, et Bucknellis kõik hästi läheks. Katsun oma sealsetest kogemustest võimalikult palju kirjutada ka, aga nagu te teate, ei ole ma just kõige usinam blogija. Ehk ei jõua enne oma kogemused kirja panna, kui alles Eestis (ma tulen 20. juulis Eestisse).
Seniks aga, jälle-kuulmiseni!
No nii, nüüd on minu kord maapõhja häbeneda! Nii palju siis sellest, et “ma homme kirjutan.” Aga eks te olete juba harjunud, et kui ma ütlen, et homme kirjutan, siis tuleb see seitsmega korrutada, nii et nädal aega hiljem ehk kuuleb minust midagi. Seekord mul ei ole ühtegi head põhjust kah… kuigi tegelikult on ka… kiire on olnud, aga mitte kooli mõttes, vaid elu mõttes.
Nagu ma eelmisel korral mainisin, elan Judy ja Keni juures. Ja siinne elu on suhteline hullumaja–10 inimest on majas. See on päris suur muudatus minu eelmisest elust–üksikus toas elamisest. Aga mõnus on, inimesed siin on lihtsalt suurepärased! Nii, aga ma jätkan siis sealt, kus pooleli jäin. Eelmisel nädalavahetusel olime Bucknellis. Lõpetamine oli HÄSTI ilus. Kõige naljakam oli see, et see vastas täpselt minu kujutlustele sellest, milline üks USA lõpetamine on–lõpetajate riietus, mütsikesed, kõned–lihtsalt perfecto! Ja mis peamine–Elie Wiesel! Ma olen tema fänn juba neli aastat olnud, ma olen tema raamatuid lugenud, ma olen tema intervjuusid kuulanud… ja nüüd ma nägin teda! Ja kuulasin tema kõnet, mis muuseas oli lihtsalt suurepärane! Tal ei olnud kõne valmis kirjutatud, ta lihtsalt seisis seal ja ütles, mida ta tundis, et on vaja öelda. Ja see oli suurepärane! See mees on geniaalne! Tema kõnet võite lugeda, klikates siia! Lugege!!!! Kuulake audio klippe!! PERFECTION!! Nii… esmaspäeval tulime sealt tagasi ja teisipäeval oli juba tööpäev, mis muuseas ei alanud üldsegi mitte hästi. Mulle suruti kaela Garrett College´i Facilities Master Plan 2010-2020. No andke armu noh! Üks tüüp tahtis, et ma teeks sisuliselt tema töö ära, teeks aruande sellest, mis olukorras on kõik 19 hoonet praegu ja mis parandamist vajab. Kujutate ette, kui absurdne see on!!! Mina, kes ma töötan raamatukogus ja õpin politoloogiat, pean järsku füüsikuks hakkama ja teadma, mis kust logiseb! Ma siis ütlesin nendele tüüpidele, et nad tuleksid maa peale, et ma eio hakka seda tegema ja siis nad ütlevad mulle: “No okey, me lihtsalt arvasime, et sa oled tark inimene!” Esimene mõte, mis mul peast läbi käis, oli “Oh no you didn´t!!!” Ja ma seletasin siis neile ilusti, et ma ei õppinud bioloogias aknaid klassifikatseerima! Igatahes, juba sellep. et nad ütlesid, et ma olen lammas, otsustasin ma selle töö ära teha, ärgu tulgu mind alandama. Irooniline on muuseas see, et see dokument, mis nad mulle andsid, oli kirjavigu täis. Mina, eestlane, parandan nende, ameeriklaste kirjavigu… kus loogika nüüd on??? Vot…
Teine ülesanne, mis mul praegu on, on välja nuputada (koos Kristaga loomulikult), mida me Eesti Õhtul õhtusöögiks teeme. Meil on siin nii palju riike preaegu majas esindatud-Bosnia, Eesti, Läti ja USA. Bosnia õhtu juba oli, sõime pitasid ja burekeid! Lihtsalt vapustav oli! Siis täna on läti õhtu, ja homme teeme Eesti õhtu. Mõtlesime kapsarulle teha, aga ei tea, kas teeme kah… me ei ole kumbki seda varem teinud, ehk on liiga riskantne.
Muidu aga ei olegi muud, kui et puhkan veel kaks nädalat ja siis Bucknelli! 
Nii, nii, nii… ma olen jälle kole laisk olnud! Ei ole endast pikalt märku andnud. Kuigi, seekord ei olnud asi üldse laiskuses, vaid puhtalt selles, et mul ei ole aega olnud. Reedel olin pika päeva tööl, õhtul kolisime Madaraga Judy juurde. Zummie ja Lazzie olid Bucknellist kah seal, pidasime n.ö. nende auks pidu. Õhtul teatasid Judy ja Ken, et neil on Lasmale üllatus… ja see see tõesti oli, nadtõid tema vanemad Lätist tema lõpetamiseks USAsse!!! Kujutate ette, kui äge! Kõik röökisid ja nutsid, nii äge oli! Laupäeval oli Garretti lõpetamine, aktus oli jube. Senaator Edwards pidas kõne. Alguses olin eriti tuhinas, et saan Senaatorit näha, aga see ei olnud seda üldse väärt! Kohutav kõne oli! Nägin viimast korda Renatat ja Jennyt, väga kahju ikka, et neid järgmisel aastal siin ei ole enam! Hakkan neist puudust tundma! Peale lõpetamist põrutasime otse Bucknelli. Aga seda juttu ma jätkan homme, kell on täna juba nii palju ja ma pean homme varakult tööl olema! Nii, et homme jätkan!
